Miks teaduslikke andmeid tasub siiski usaldada rohkem kui lähedaste käest kuuldud jutte, kirjutab Tartu Ülikooli loomaökoloogia kaasprofessor Tuul Sepp Facebooki postituses. Avaldame autori loal teksti täismahus.
Me puutume igapäevaselt kokku väga vastuoluliste signaalidega. Teaduslikult kogutud andmed näitavad üht, ise kogetu ning sõpradelt-sugulastelt kuuldu aga hoopis midagi muud. Vaatame kasvõi minu enda kogemust – üks mu pereliige põdes koroona läbi kergemalt kui nohu, teine sai vaktsiini ja oli mitu päeva kõrge palavikuga lappis maas. Mida ma peaksin sellest järeldama – vaktsiin on ohtlikum kui koroona?
Teaduslikud andmed näitavad aga vastupidist – vaktsiini kõrvaltoimed esinevad vähemusel, rasket haigestumist vaktsiiniga ei teki, samas kui viirus ise võib viia nii haiglavoodisse kui ka hauda.
Inimene on sotsiaalne loom, kes on oma ellujäämises läbi oma evolutsioonilise ajaloo sõltunud kaaslastest ning nendelt kogutavast infost. Paremat teadmist kui see, mida saime oma lähedaste kogemustest, meil võtta pole olnud. Parem see, kui mitte midagi, seega on meil tekkinud kalduvus ja vajadus lähedaste kogemusi tõsiselt võtta ja usaldada, koguda kokku iga pisike infokild, mis lähikonnast saada on. Me tahame lugeda lõputult uudiseid ning neid omavahel arutada, et meie sisemuses endiselt elutsev eelajalooline inimene tunneks end maksimaalselt informeerituna.
Milleks meil aga eelsoodumust või evolutsioonilist kohastumust pole, on võime ära tunda ja usaldada teaduslikku informatsiooni ja statistikat. Neid pole meie evolutsioonilises minevikus lihtsalt olemas olnud – need on evolutsiooniliselt täiesti uudsed nähtused. Looduslik valik pole veel jõudnud tekitada ellujäämiseelist inimestele, kes teadust ja statistikat usaldavad. Samuti pehmendab tänapäeva meditsiinisüsteem suuresti teaduse usaldamatusest tehtavad eksisammud.
Meil on eelsoodumus usaldada oma lähedaste kogemusi ja infot, aga meil puudub eelsoodumus usaldada tõenduspõhist, numbrilist, teaduslikult tõestatud infot. See on viga meie kohastumustes, mida me peame oskama endale teadvustada. Meil on kättesaadav midagi palju paremat kui külajutud, vanasõnad ja rahvatarkused, kuid vastava kohastumuse puudumise tõttu ei oska me sageli seda infot väärtustada ja kasutada.
Miks lähedaste kogemused pole nii hea infoallikas kui teadusandmed? Siin on mõned lihtsad põhjused, mis tegelikult peaksid juba kõigil ammu koolitarkusega selgeks olema saanud.
Esiteks, mida väiksem valim, seda suurem on juhuslikkuse roll. Minu pereliikmed on väga väike valim, samuti minu tutvuskond või sotsiaalmeediavõrgustik. Vaktsiinide kliiniliste katsetuste ning muude teadusartiklite aluseks olevate andmestike valim on oluliselt suurem ning tulemused seega usaldusväärsemad.
Teiseks, oma isiklikke hinnanguid tehes pole me vabad kallutatusest, mis paneb meid välja sortima vaid seda infot, mis toetab meie olemasolevaid uskumusi.
Ja kolmandaks, isiklikel kogemustel põhinevad andmed ei tulene kontrollitud katsetest, kus oleks kasutatud ka vahendeid nagu kontrollgrupid või platseebokontrollid. Kogemustel põhinev info on seega väga suure veaohuga.
Uskuge oma lähedasi ja hoolige neist, aga teadke, et objektiivselt kõige parem, tõhusam ja usaldusväärsem viis nende kaitsmiseks on usaldada teaduslikke andmeid ja meetodeid. Isegi siis, kui meie sisetunne vastupidist väidab. Sest sisetunne on küll hea ja kasulik vahend maailmast arusaamiseks teadusandmete puudumisel, kuid teadus, isegi kõigi oma võimalike vigade, lünkade ja puudustega, on siiski oluliselt parem.
Allikas: Postimees