Haridus- ja teadusministeeriumi valdkondade 2017. aasta tulemusaruandes leitakse, et Eesti teaduse suurim probleem on alarahastamine. Alarahastamine on vaieldamatu, ükskõik kustpoolt seda vaadata või millega võrrelda. Samas tundub, et siin on tegemist mingi sügavama probleemiga, mille peegeldus lihtsalt riigieelarvest igale vaatajale otsekohe silma torkab.
Nimelt on teaduse maine Eesti ühiskonnas üsna paradoksaalne. Ühest küljest näitavad rahvusvahelised uuringud, et Eesti elanikud peavad teaduse mõju ühiskonnale positiivseks, usaldavad teadlasi väga ning meie inimesed on teadusest huvitatud. Teisalt aga väheneb ühiskonnas veendumus, et teadus suudab lahendada suuri probleeme. MMS, kristallid, «lapik Maa» jt «alternatiivid» näivad võitvat oma positsioone võrdväärsena teaduspõhiste kõrval.
Ka Eesti ettevõtja ei näi tegelikult uskuvat, et teadus mingeid tema probleeme lahendada suudaks – erasektori investeeringute mahu poolest jääb Eesti teadus tunduvalt maha nii ELi kui ka OECD keskmisest. Ka EASi uues strateegilises arengukavas (2019–2023) ei ole arvukate partnerite seas mainitud Eesti Teadusagentuuri. Nii nagu ei leia sealt ka ühtki sisukamat lauset selle kohta, kuidas teadus võiks aidata Eesti majanduse arengueesmärke saavutada. Eesti ettevõtlus loodab ületada probleeme odava tööjõu impordiga kolmandatest maadest.
Loe edasi siit!