Euroopa Ravimiamet on andnud loa Euroopa Liidus Oxfordi Ülikooli ja ettevõtte AstraZeneca koostöös välja töötatud koroonaviiruse vaktsiini kasutamiseks. Novaator uuris, mis eristab seda seni käiku lastud vaktsiinidest.
Olemuslik erinevus
Erinevalt mRNA vaktsiinidest pole nn vektorvaktsiinides olemuslikult mitte midagi uut. Tõsisemalt asuti nendega katseid tegema juba 1990. aastatel. “See ei ole uus leiutis. Jaapanlased on töötanud selle põhjalt välja entsefaliidivaktsiini. Ka Aafrika Ebola epideemia ajal vaktsineeriti inimesi tõhusa vektorvaktsiiniga,” märkis Andres Merits, Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor.
Inimese organismis viiruse vastu aitavate antikehade tekitamiseks peab see esmalt kokku puutuma võõra valguga. Juba kasutusele võetud Pfizer/BioNTechi ja Moderna vaktsiinid põhinevad lipiididega kaetud nanoosakestel, mis sisaldavad mRNA-d. Käskjalg-RNA annab käsu koroonaviiruse ogavalgu valmistamiseks. Immuunsüsteem saab seejärel valgule reageerida. Selle eri osade vastu tekivad mitmed erinevad antikehad.
AstraZeneca kasutab ogavalgu valmistamiseks tarvilike juhiste rakkudesse viimiseks adenoviirust. Inimestel tekitavad samad viirused tavaliselt lihtlabast külmetust.
“Vaktsiinis olevad viirused käituvad nagu viirused ikka ja hakkavad rakke nakatama. Neist viirustest on välja võetud aga kõik see, mis võimaldab neil ennast rakkudes paljundada,” selgitas professor. Samas suudab panna see endiselt raku valmistama viiruse ogavalku, milleks on lisatud viirusele vastav DNA- ehk pärilikkusaine jupp.
Nõnda sõltub nakatatud rakkude arv puhtalt sellest, kui palju adenoviirust inimese lihasesse süstitakse. Mida suurem on kasutatud viiruse kogus, seda tugevam on reeglina immuunvastus. “Seejuures ei teki antikehad mitte ainult ogavalgu, vaid ka kasutatud adenoviiruse vastu,” lisas Merits.
Omad probleemid
Nagu mainitud, adenoviirused on äärmiselt tavalised. Enamik inimesi on nende eri tüüpidega nakatunud oma elu jooksul mitmeid kordi. “See tekitab probleemi, sest immuunsüsteem võib suuta adenoviirust ära tunda ja kõrvaldada enne, kui see rakkudesse jõuab,” tõdes Andres Merits.
Sestap kasutab AstraZeneca erinevalt samas nišiš tegutsevatest konkurentidest inimeste adenoviiruse asemel šimpansite adenoviirust. Kõige eelduste kohaselt on puutunud sellega kokku palju vähem inimesi.
Sellele vaatamata lahendab see probleemist vaid poole. Kahte süsti nõudva vaktsineerimiskuuri korral suudab immuunsüsteem teisel korral lisaks koroonaviiruse ogavalgule ära tunda kasutatud šimpansite adenoviirust. Viirust jõuab vähem rakkudesse ja teistkordse vaktsineerimise mõju on selle arvelt väiksem.
Merits kahtlustab, et just seetõttu tagas AstraZeneca vaktsiin tõhusama kaitse juhul, kui esimest korda süstiti katsealuste lihasesse vähem viirust. Kuu-ajase vahega täieliku vaktsiinidoosi saanutest haigestus COVID-19-sse 38 protsenti. Esimesel korral pool doosi saanutest ilmutas haigussümptomeid aga vaid kümme protsenti. Viimane on võrreldav Pfizeri/BioNTechi ja Moderna vaktsiini tõhususega. “See on praegu puhtalt minupoolne spekulatsioon ja pole ilmselt ainus põhjus, aga see annab lihtsa selgituse,” laiendas professor oma mõtet.
Venemaal loodud Sputniku vaktsiini puhul valiti kitsaskohast mööda hiilimiseks teine tee. Teistkordsel vaktsineerimisel kasutatakse teist adenoviirust kui esimese vaktsineerimise puhul.
“Katseid pole jõutud veel teha, aga kui peame hakkama koroonaviiruse vastu näiteks üle aasta vaktsineerima, võiks olla see üks võimalus, kuidas kindlustada, et vaktsiin iga kord tõhusalt töötab,” sõnas professor. Samuti pole tema hinnangul mingit põhjust arvata, et mRNA- ja vektorvaktsiine ei saaks kasutada läbisegi.
Merits nentis, et mitte ühegi vaktsiini puhul pole veel kindel, kui kaua see inimesi kaitseb. Samuti on veel ebaselge, kas vaktsineeritud inimesed võivad uuesti nakatumise järel levitada viirust teistele inimestele.
Vaktsiini ohutus
Üks on selge. Nii mRNA vaktsiinid kui ka vektorvaktsiinid on oma tööpõhimõttelt äärmiselt ohutud. MRNA-d sisaldav nanoosake ei pea jõudma ogavalgu valmistamiseks rakutuuma. Inimese geene see muuta ei saa. Adenoviirus võib küll põhimõtteliselt inimese genoomiga lõimuda, kuid seda juhtub äärmiselt harva. Kui see peaks juhtuma, pole adenoviirusel erinevalt näiteks herpesviirusest ohtlikke geene.
Teine adenoviiruste ohutuse pant on nende lai levik, mis valmistas probleeme vaktsiini loomisel. “Teisalt kindlustab see meile, et neil põhinev vaktsiin on ohutu. Me kõik oleme nendega nakatunud, elu jooksul tõenäoliselt kümneid kordi. See ei suuda isegi metsikuna tõsist haigust tekitada, liiatigi siis laboris muudetud kujul,” rõhutas Merits.
Kõigi kolme vaktsiini puhul võib esineda valu süstekohas. Harvem kurdetakse pea- ja liigesvalu, väsimuse ja külmavärinate üle.
Loe pikemalt Novaatori artiklist!