Pfizeri/BioNTechi vaktsiin kaitseb kolme uue koroonaviiruse variandi vastu

Pfizeri ja BioNTechi COVID-19 vastane vaktsiin teeb kahjutuks nii algse SARS-CoV-2 viiruse kui ka selle Ühendkuningriigi (N501Y) ja Lõuna-Aafrika (E484K) variandid, leidsid Texase Meditsiiniülikooli teadlased 20 vaktsineeritud inimese vereplasma põhjal. Samas näib olevat viirusest vabanemiseks tarvis rohkem antikehi.

Ühendkuningriigi variandiks nimetatud SARS-CoV-2 viirusetüve leiti nii Suurbritanniast kui ka Lõuna-Aafrika Vabariigist. Mõlemas riigis levil viirusel sama mutatsioon koodnimega N501Y. Lõuna-Aafrikas leiti teinegi uus variant, millel on mutatsioon E484K.

Kõnealused mutatsioonid tekkisid piltidelt tuttava koroonaviiruse ogavalgu eest vastutavas geenis. Need võisid muuta viiruse ogavalku nii, et see kinnitub inimese ACE2 retseptori külge varasemast paremini. Kuna koroonaviirus nakatab rakke just eeskätt ACE2 kaudu, tähendab see, et uued variandid nakkavad inimesele kergemini.

N501Y mutatsioon on eriline sellegi poolest, et nakatab inimeste kõrval näiteks hiiri. Uute ohtlikumate viirusevariantide ilmnedes vaevab maailma küsimus, kas praeguseks valminud ja valmimisjärgus vaktsiinid kaitsevad ka uute viiruse variantide eest.

Küsimusele vastamiseks tekitasid Pei-Yong Shi, Philip Dormitzer ja kolleegid viirusel uusi variante iseloomustavaid mutatsioone ning nende eri kombinatsioone. Muudetud viirusi lasti kokku 20 inimese vereseerumi ehk puhastatud vereplasmaga. Plasma oli neil võtta varasemast uuringust, mis tõestas Pfizer/BioNTechi vaktsiini töökindlust. Seerum oli inimestelt võetud kaks või neli nädalat pärast mõlema vaktsiinidoosi saamist.

Kõigi seerumitega prooviti, kas need teevad ühtmoodi kahjutuks nii muteerumata SARS-CoV-2 viiruse kui ka mutatsiooniga variandid.

Uurimisrühm sai kinnitust, et kaks vaktsiinidoosi saanud inimeste vereplasmas tehti uued viirusevariandid kahjutuks. Ilmnes vaid väike erinevus kahjutukstegemise tõhususes: Lõuna-Aafrika variandi E484K vastu töötasid vaktsiini toimel tekkinud antikehad kehvemini kui Suurbritannia ja Lõuna-Aafrika variandi N501Y vastu.

Kui Suurbritannia variandi puhul läks viiruse neutraliseerimiseks tarvis viiendiku võrra vähem antikehi, siis Lõuna-Aafrika variandi puhul 40 protsendi võrra rohkem. Võrdlusena kaalutatakse gripivaktsiinis tüve muutmist juhul, kui antikehade tiiter (antikehade hulk proovis – toim) peab olema viiruse kahjutuks tegemiseks algsest neli korda kõrgem.

Samas leidsid Cambridge’i Ülikooli teadlased teadusajakirjas veel avaldamata tulemuste põhjal, et Suurbritannia mutatsiooniga viirustest vabanemiseks peab olema antikehade tase kaks korda kõrgem. Lõuna-Aafrika variandi E484K vastu oleks nende pseudoviirustel põhineva uuringu järgi vaja aga antikehi lausa kümme korda rohkem.

Autorid järeldavad, et SARS-CoV-2 viiruse muteerumise ja uute variantide leviku valguses tuleb vaktsiinide tõhusust pidevalt uuesti hinnata ning jälgida.

Artikkel ilmus ajakirjas Nature Medicine ja algselt avaldatud Novaatoris.