Pea kõigis tänapäeva elektroonikaseadmetes peituvate liitiumakude tehnoloogia loojad pidid igapäevaselt võitlema, kuna ühiskond ei näinud nende alusuuringutes omal ajal pea mingit rakendust ega kasu, kirjutab Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige Rainer Küngas artiklitesarja teises loos.
Mõelge, mitu erinevat laadijat peate reisikohvrisse kaasa pakkima selleks, et veeta nädalake kodust eemal soojal maal või tööreisil. Kindlasti ei tohi unustada laadijat mobiiltelefonile ja sülearvutile, aga võib-olla läheb vaja laadijat ka tahvelarvutile, juhtmeteta kõrvaklappidele, nutikellale, peegelkaamerale, habemeajamismasinale, elektrilisele hambaharjale, Bluetooth kõlaritele ja äkki isegi beebimonitorile. Kõikidele nendele seadmetele annavad elujõu liitium-ioonakud. Tänapäeval üritavad tuhanded teadlased ja insenerid välja töötada uusi, suurema mahutavuse ja pikema elueaga akusid. Tehnikaportaalidest leiab samal ajal ridamisi artikleid suurejoonelistest uute patareitehaste projektidest, mille eesmärgiks on leevendada meie kasvavat janu elektriautode ja suurte akude järele.
Mis on liitium-akude võidukäigu põhjuseks? Lühidalt öeldes liitium-akude võime salvestada oma massi kohta teistest akudest rohkem energiat. Kui iPhone’i sees oleks liitium-patarei asemel pliiaku, peaks telefoniaku olema umbes neli korda raskem ja ka mõõtudelt mitu korda suurem. Vaevalt, et keegi tahaks sellist «tellist» endaga igapäevaselt kaasas tassida!
Loe edasi siit!