Eestis on praegu kasutusel kolm COVID-19 vaktsiini, mis kõik erinevad üksteisest veidi. Piret Rospu annab ülevaate Pfizer/BioNTechi (vaktsiin nimega Comirnaty), Moderna ning AstraZeneca/Oxfordi Ülikooli vaktsiinide tehnoloogiatest, tõhususest ja ohutusest. Samuti on vaatluse all Venemaal kasutatava Sputnik-V vaktsiini kohta teada olevad andmed.
Praegu on Eestis kasutusel kahte sorti vaktsiinid: mRNA-põhised ja viirusvektorit kasutavad. mRNA-l põhinevates vaktsiinides (Pfizeri ja Moderna vaktsiinid) sisaldub lühike jupp informatsiooni RNA-d (inglise keeles messenger RNA ehk mRNA), mis kannab endas õpetust koroonaviiruse ogavalgu tootmiseks.
Vaktsiinis sisalduva mRNA õpetuste põhjal valmistab rakk ise koroonaviiruse ogavalgu ning immuunsüsteem saab seda tundma õppida. mRNA tekib ja lagundatakse organismis pidevalt. Kuna paljas mRNA rakkudesse sisse ei pääse ja rakkudel on väga tõhus RNA lammutamise aparatuur, on vaktsiinis sisalduv mRNA pakitud väikse rasvatilga sisse.
Rasvatilga koostis on erinevatel vaktsiinidel pisut erinev, aga sisaldab muu hulgas selliseid kehaomaseid aineid nagu kolesterool või fosfolipiidid (teatavasti koosneb rakumembraan fosfolipiididest ja kolesteroolist).
Viirusvektorit kasutavad vaktsiinid (AstraZeneca ja Sputniku vaktsiinid) on üles ehitatud adenoviiruste põhjal. Adenoviirused on looduses laialt levinud, neid on palju erinevaid ja nad tekitavad tavalisi köha, nohu ja kõhulahtisusega haigusi.
Vaktsiinis kasutatavalt adenoviiruselt on eemaldatud need DNA osad, mis võimaldavad viirusel haigust tekitada: viiruse paljunemise eest vastutavad ja inimese immuunsüsteemi eest varjumist võimaldavad geenid. Nende asemel on viiruse DNA-sse sisestatud väike geenijupp koroonaviiruse ogavalgu tootmise õpetusega.
Eeltoodud muudatuste tõttu ongi vaktsiini infolehel kirjas, et tegemist on geneetiliselt muundatud organismidega (GMO). Kõik järgnev on sarnane mRNA vaktsiinidega: adenoviirus viib DNA rakku, selle õpetuste järgi toodetakse koroonaviiruse ogavalk ja immuunsüsteem saab seejärel ogavalku tundma õppida.
Vaktsiinides kasutatakse erinevaid adenoviiruste variante. Sputnik-V vaktsiinis on kasutusel kaks inimese adenoviirust (tüved 5 ja 26). Adenoviiruste laialdase leviku tõttu on võimalus, et varasem adenoviirusnakkuse läbi põdemine on kehasse jätnud antikehad, mis teevad vaktsiinis sisalduva viiruse kahjutuks veel enne, kui see jõuab rakku siseneda ja ogavalgu tootmist käivitada.
Selle vältimiseks kasutatakse AstraZeneca vaktsiinis šimpansite adenoviirust, mis inimeste seas ei levi, ja eelnev immuunsus ei tohiks probleemiks olla.
Nii vaktsiinides sisalduv mRNA kui ka adenoviirus ja selle DNA, samuti nende õpetuste järgi toodetud ogavalgud lagundatakse mõne aja jooksul keha enda immuunsüsteemi poolt.
Kas vaktsiinid saavad mõjutada inimese DNA-d?
Ei saa. mRNA-põhiste vaktsiinide puhul jõuab mRNA ainult raku tsütoplasmasse, kuid ei sisene rakutuuma, kus inimese enda DNA varjul on. mRNA põhjal saab ainult teha valku, kuid mitte DNA-d. RNA ja DNA omavahel ühineda ei suuda.
Viirusvektorit kasutavate adenoviirus-vaktsiinide sees on DNA, mis siseneb küll rakutuuma, kuid ei liitu inimese DNA-ga. Adenoviiruste loomulik elutsükkel on selline, et nakatumise korral viiruse DNA-d inimese omasse ei sisestata. Inimesed võivad elu jooksul erinevate adenoviirustega nakatuda kümneid kordi ja iga kord tehakse läbi samasugune protsess.
Viiruse poolt rakku viidud DNA põhjal tehakse mRNA, mis liigub tagasi raku tsütoplasmasse ja seal toimub valgusüntees – see käib ühtviisi nii loomuliku adenoviirus-nakkuse korral kui ka adenoviirustel põhinevate vaktsiinide kasutamisel.
Seega ei mõjuta vaktsiinidega süstitav mRNA või viirusvektoris sisalduv DNA vaktsineeritud inimeste DNA-d.
Milline on vaktsiinide tõhusus?
COVID-19 vaktsiinide üks olulisemaid eesmärke on raske (haiglaravi vajava) ja surmaga lõppeva haigestumise ära hoidmine. Seda eesmärki täidavad kõik kasutusel olevad vaktsiinid äärmiselt tõhusalt, kaitse raske haiguse eest jääb kõikidel vaktsiinidel praktiliselt saja protsendi lähedusse. Ei ole teada, et täielikult vaktsineeritud inimesed oleksid COVID-19 tõttu surnud.
Vaktsineerimine suudab ära hoida ka suurema osa kergeid ja keskmise raskusega COVID-19 juhtusid: Pfizeri vaktsiin 95 protsenti ja Moderna vaktsiin 94 protsenti.
Viirusvektorit kasutavate vaktsiinide tõhusus jääb sellele veidi alla: AstraZeneca vaktsiinil keskmiselt 66 protsenti (kuigi erinevate annustamisskeemide kasutamisel on võimalik tõhusust suurendada 82 või isegi 90 protsendini), Sputniku vaktsiinil 92 protsenti.
Millal saabub kaitse?
Täieliku kaitse saabumise aeg on vaktsiinidel erinev. Lubatud kaitse saavutatakse Pfizeri ja Sputniku vaktsiinidega mitte varem kui nädal pärast teist vaktsiinidoosi (21+7 päeva pärast); Moderna ja AstraZeneca vaktsiinidega kaks nädalat pärast teist vaktsiinidoosi (vastavalt 28+14 päeva ja 56+14 päeva pärast).
Osaline esialgne kaitse, mil vaktsineeritute ja platseebot saanute nakatumine selgelt lahknema hakkab, jõuab aga kätte juba hulga varem: Pfizeri ja Moderna vaktsiinidega umbes 10–14 päeva, Sputniku vaktsiiniga umbes 16–18 päeva ning AstraZeneca vaktsiiniga umbes 22 päeva pärast esimest vaktsiinidoosi. Teine vaktsiinidoos on vajalik immuunsuse tugevdamiseks.
Kuna esimesest vaktsiinidoosist saadav kaitse on osaline ja erinevate inimeste puhul varieeruv, tuleb hoolsalt jätkata nakkuse leviku meetmetest kinni pidamist: hoida distantsi, avalikes ruumides kanda maski, pesta käsi jm. Praegu soovitatakse neid meetmeid kasutada ka pärast täieliku kaitse saabumist.
Kuidas on asümptomaatilise nakatumise ja viiruse levitamisega?
Andmeid asümptomaatilise nakatumise ja sedasi viiruse levitamise kohta on oluliselt vähem kui teadmisi vaktsineeritute COVID-19-sse haigestumise kohta.
Kõige põhjalikumalt on seda küsimust uuritud AstraZeneca vaktsiiniga, kus kliinilistes uuringutes osalejad võtsid kord nädalas endalt ninaneelust kaape koroonaviiruse RNA määramiseks. Leiti, et vaktsineerimine kaitseb asümptomaatilise nakatumise ja viiruse vaikselt levitamise eest umbes 67 protsenti.
Moderna vaktsiini uuringus võeti kõikidelt osalejatelt ninaneelust koroonaviiruse proov vahetult enne teise vaktsiinidoosi manustamist. Nendel ilma haigustunnusteta inimestel leiti hingamisteedest koroonaviirust platseebosüsti saanutest 39 ja vaktsiini saanutest 15 juhul, seega vähendab vaktsineerimine asümptomaatilist nakatumist ilmselt juba pärast esimest vaktsiinidoosi.
On ka kaudseid viiteid, et vaktsineerimine võiks viiruse asümptomaatilist salaja levitamist pidurdada. Pfizeri vaktsiini andmed Iisraelist näitavad, et kui vaktsineeritud inimesed haigestuvad, on nende ülemistes hingamisteedes neli korda vähem viiruseosakesi kui vaktsineerimata inimeste haigestumise korral – varasemast on aga teada, et suurem viiruseosakeste arv on seotud suurema nakkusohtlikkusega.
Kas on mõtet vaktsineerida, kui COVID-19 on läbi põetud?
On teada, et COVID-19 põdemise järgselt tekivad enamikul inimestest antikehad, mis püsivad kehas vähemalt kuus kuni kaheksa kuud. Vaktsineerimine ei ole põdenud inimestele kuidagi kahjulik, see lihtsalt tõstab põdemise järgselt tekkinud antikehade taset kõrgemale. Kuna aga põdemise järel on antikehad olemas, võib vaktsineerimise kuue kuu võrra edasi lükata.
Milline on vaktsiinide ohutus?
Erinevate tehnoloogiatega toodetud COVID-19 vaktsiinid on kõik näidanud head ohutust. Kuigi üsna sageli võib tekkida süstekoha reaktsioone (valu, turse, punetus) ja üldiseid reaktsioone (palavik, külmavärinad, haiglane olek, lihase- ja liigesevalu, lümfisõlmede valu ja turse), ei ole need ohtlikud ja tõsised.
Ainsa tõsise kõrvaltoimena võivad tekkida allergilised reaktsioonid, sealhulgas anafülaksia. Anafülaksia on vaktsineerimise tuntud kõrvaltoime juba enne COVID-19 vaktsiinide tulekut ja just see on põhjus, miks peab pärast vaktsineerimist jääma 15 minutiks vaktsineerimiskohta jälgimisele. Teisi tõsiseid kõrvaltoimeid COVID-19 vaktsiinidel leitud ei ole.
Millistel gruppidel võib vaktsiine kasutada?
Praegu on COVID-19 vaktsiinid heaks kiidetud kasutamiseks vaid täiskasvanutel: Pfizeri vaktsiin alates 16. ja teised alates 18. eluaastast. Kuigi esialgu oli Venemaal soovitus Sputniku vaktsiini üle 65-aastastel elanikel mitte kasutada, on vaktsiin praegu teadaolevalt näidanud head tõhusust ka vanemaealise elanikkonna hulgas (uuringusse olid haaratud ka üle 80-aastased inimesed).
Vaktsineerimiseks vanuse ülempiiri ei ole. AstraZeneca vaktsiinil on praegu Eestis soovitus seda vaktsiini üle 70-aastastel mitte kasutada, põhjuseks uuringutes osalenud väike eakate arv ja puudulikud teadmised vaktsiini tõhususe kohta vanemaealistel.
Uuringud lastega on kõigil vaktsiinidel praegu alustatud või algamas: Pfizeri ja Moderna vaktsiinidega alates 12 ning AstraZeneca vaktsiinil alates kuue aasta vanusest.
Vaktsiine võib kasutada ka krooniliste haiguste, kasvajatega, immuunsust pärssivat ravi saavatel ja muidu nõrgestatud patsientidel. Ei soovitata vaktsineerida neid patsiente, kelle oodatav eluiga on lühem kui vaktsiinist täieliku kaitse saamise aeg.
Mida räägivad päriselu andmed?
Kõige rohkem on oma andmeid maailmaga jaganud Iisrael, kus on vähemalt ühe doosiga vaktsineeritud juba suurem osa elanikkonnast. Sealsed andmed kinnitavad Pfizeri vaktsiini suurt efektiivsust: vaktsineeritutest haigestus vaid 0,04 protsenti ja suuremal osal olid sümptomid tagasihoidlikud. Enam kui poolest miljonist vaktsineeritust tekkis raske COVID-19 vaid neljal (0,0008 protsenti) ja ükski neist ei surnud.
Vaktsineerimist alustati vanemaealisest elanikkonnast ja haiglaravi vajadus COVID-19 tõttu on praeguseks üle 60-aastase elanikkonna hulgas väiksem kui nooremaealiste seas.
Kas vaktsiinid saavad põhjustada viljatust?
Ei ole bioloogilist põhjendust, kuidas vaktsiinid viljatust põhjustada saaksid. Spetsiaalseid uuringuid inimestel pole tehtud, aga loomkatses on hiirtele või rottidele süstitud mitmekordseid inimeste vaktsiiniannuseid. Selle järel ei ole muutnud loomade paaritumiskäitumine, viljakus, tiinuse kestus, samuti ei ole leitud ebasoodsat mõju loote arengule, poegimisele ega poegimisjärgsele perioodile.
Kas kõik lood on edulood?
Kuigi kasutusse lubatud vaktsiinid annavad kõik hea kaitse COVID-19 eest ja on soodsa ohutusprofiiliga, pole sugugi mitte kõigil vaktsiinide arendajatel läinud nii hästi. Näiteks suure ravimitootja Sanofi vaktsiinikandidaadi efektiivsusnäitajad ei olnud piisavalt head ja arenduses liiguti tagasi varasemate uuringuetappide juurde.
Teine suur ravimihiid Merck pidas oma vaktsiinikandidaate nii ebaõnnestunuks, et loobus nende edasisest arendamisest sootuks. Ka keset pandeemiat lubatakse kasutusele vaid need vaktsiinid, mis on tõhusad ja ohutud ning mille kvaliteet on tagatud.
Lugu on avaldatud Novaatoris.