Koroonaviiruse globaalses kriisis on teadlased omandanud ühiskonnas väga olulise rolli. Nende ekspertarvamus kõlab erinevates meediakanalites, ajakirjades ja sotsiaalmeedias. Teadlased on appi tulnud ka valitsusele, et toime tulla erakordse olukorraga. Seetõttu on teadlastest saanud justkui suunamudijad. Millised on aga globaalse kriisi teaduskommunikatsiooni eestvedajate kogemused? Sel teemal arutleti Arvamusfestivali teadusala arutelul “Teadlane kui kriisiaja suunamudija”.
Arutelus osalesid laiemale avalikkusele tuntud kõneisikud Tartu Ülikoolist, kes on enda kommunikatsioonis kasutanud erinevaid kanaleid – meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar, funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner, geeniteadlane Natalia Pervjakova ning arstiteaduse tudeng Orina Jakovleva, kes on TikTokis tuntud ka kui oreo.kypsis. Arutelu modereeris Tallinna Ülikooli osaluskultuuri professor Katrin Tiidenberg.
Pea ees tundmatusse vette
Professor Irja Lutsar on alates eelmise aasta kevadest andnud ligi 400 intervjuud. Selle kogemuse käigus on kõige selgem õppetund see, kui haavatavaks selle jooksul muutuda võib. Tavapäraselt ollakse harjunud teadusteemadel diskuteerima omasugustega, kuid ühtäkki tekkis olukord, kus seda pidi muutma. Oli üllatav, et näiteks sotsiaalmeedias sattus kriitika alla muud ebaolulised aspektid nagu välimus ja riietus, samuti seati kahtluse alla teadlase usaldusväärsus. Teisalt on olnud ka väga positiivseid hetki, kus inimesed tulevad personaalselt tänulikkust ja heameelt näitama. Sarnaseid emotsioone jagas ka Facebookis aktiivselt sõna võttev Erik Abner, kelle jaoks oli tegemist esmakordse ja justkui pea eest vette hüppamisega: “ma ei osanud oodata, kui palju aega see tegelikult võtab. Sellest hoolimata tuleb see aeg leida – kui oleme globaalses tervisekriisis, peavad kõik vastava valdkonna eksperdid sõna võtma.” Abner toob välja ka tõsiasja, et tulenevalt meie riigi väiksusest ei ole meil palju virolooge. Seetõttu on eriti oluline, et vastavate teemade selgitamisel annaksid just viroloogia valdkonna eksperdid selgitusi.
Venekeelsete elanikkonnale suunatud teaduskommunikatsiooniga tegelev Natalia Pervjakova toob omast kogemusest välja, et kuigi teadlastel on palju toetajaid, siis tehakse seda pigem vaikselt ning välisele vaatajale jäävad kriitikanoodid rohkem silma. Küll aga on tema blogis avaldatud postitused saanud palju lugejaid, kes ootavad pikisilmi uusi kirjatükke. Ära ei tasu unustada ka noori, kelle hulgas on aina populaarsemaks saanud TikToki platvorm. Arstiteaduse tudeng Orina Jakovlevat ajendas koroonaga seotud teemadel rääkima töökogemus COVID-osakonnas: “nägin seal oma silmaga, kuidas asjad käivad ja tahtsin seda infot levitada ja tegin lihtsad videod kaitsevahendite kasutamisest.” Kiiresti sai aga selgeks, et lisaks kaitsevahenditega seotud teavitustööle peab aktiivselt rääkima ka küberkiusamisest, millega sotsiaalmeedias paljud kokku puutuvad.
Teadus on ajas muutuv
Nagu koroonaviiruse puhul nägime, on teadmised muutuvad, eriti COVID-19 viiruse kohta, millest varasemalt teadsime väga vähe. Seetõttu võivad teadlased sattuda olukorda, kus esitatud küsimusele tahaks vastata: “see on keeruline”. Teisalt ei ole inimesed selle vastusega rahul ning vaja on leida sild, mis kahte poolt omavahel ühendaks. 2020. aasta Eesti Teadusbaromeetri alusel on eesti elanike usaldus teadlaste vastu väga kõrge – lausa 78%, mis on võrreldes Saksamaaga (64%) oluliselt kõrgem. See näitab, et eestlased on tegelikkuses teaduse usku ja teadlasi kuulatakse. “Arvan pigem, et valeuudiste ja -info leviku taga võib olla hoopis nii suhtlemise kui suhtumise probleem,” lisas Abner. Tema sõnul lihtsustatakse tihti teaduskommunikatsioonis edastatavat sõnumit liiga palju ning ei tohiks karta, et inimesed ei saa sellest aru. Kommunikatsioonis võiks kasutada üksikuid termineid, mille puhul tekib sisu tarbijal soov või vajadus ise asja edasi uurida. Natalia Pervjakova lisab omalt poolt, et väga hästi tuleb tunda enda auditooriumit ja mil viisil neile infot edastada. Kuid seejuures peaksid teadlased silmas pidama, et ei võtaks sõna valdkondades, milles nad eskpertiisi ei oma.
Ka pseudoteadus areneb
Kui tervisekriis on järk-järgult leidmas lahenduse tänu vaktsineerimisele, siis aina enam on esile kerkimas sotsiaalne kriis. Vaktsiinivastaste osakaal ühiskonnas on küll väike, kuid see-eest on nad häälekad ning vandenõud on kiired levima. Lutsari sõnul on näha, et lisaks teadusele on arenemas ka pseudoteadused. Valeinfot analüüsides võib tähelepanelik lugeja näha, et selles kasutatakse võrdlemisi palju ka tõeseid fakte, kuid nende vahele on põimitud valeinfo, mistõttu võib jääda mulje, et tegemist on usaldusväärse sisuga. Lisaks otsitakse alternatiivsetes kanalites absoluutset tõde, mida paraku aga ei eksisteeri. Abner toob välja ka asjaolu, et pseudoteadus viljeleb tihti ka vanadel ja aegunud teadusartiklitel, mida võimendatakse. Selle põhjal tehakse kiirelt eksitavaid järeldusi. Jakovleva kogemuse põhjal ei süvene inimesed piisavalt teadusuuringute ja -artiklite sisusse ning teevad järeldusi ainuüksi püstitatud hüpoteesi põhjal: “näiteks kui on püstitatud hüpotees, et maskid takistavad inimese hapniku omandamist, siis on see intrigeeriv. Mida aga ei loeta, on see, et teadusartikli tulemusena jõutakse järeldusele, et maski kandmisel tekkiv vahe on peaaegu olematu ja kliiniliselt mitteoluline. See on väga eksitav lähenemine.”
Kuidas teadlast toetada?
Panelistide ühine seisukoht on, et teadlastele ja ekspertidele tuleb anda aega. “Ka teadlastel on ööpäevas 24 tundi. Selle sisse mahub teadus- ja õppetöö, grantide taotlemine ja isiklik elu.” Selleks, et olla kursis kõige viimaste uuringute ja teadustöödega, peab neid pidevalt ka lugema ja enda väljaütlemisi kontrollima. Abner toob välja ka vajaduse noorteadlasi juba doktorantuuris koolitada meediaga suhtlema ja teadust populariseerima, et tekiks harjumus edaspidiseks. Eeskuju saaksime võtta ka välisriikidest, kus teaduskommunikatsiooni tegevusteks on loodud eraldiseisvad grantid, ei murevabalt keskenduda ainult teaduse populariseerimisele..
Omapoolset toetust saavad pakkuda aga ka kõik, kes teadlaste tööd hindavad läbi toetavate kommentaaride, sõnumite ja postituste jagamise. Kõikidel arutlejatel on mitmeid positiivseid kogemusi inimestega, kes kirjutavad isiklikult ja tänavad tehtud töö ees. “Isegi väikesed positiivsed laused ja sõnumid annavad motivatsiooni, et asjaga edasi tegeleda,” selgitab Abner. Jakovleva lisab lõpetuseks, et kõige toredam on näha, kui tema videote tulemusena reaalselt midagi muutub, näiteks kui keegi jälgijatest hakkab kasutama maski. Üks maskikandja on küll väike samm, kuid see-eest oluline.
Vaata kogu arutelu järgi:
